Jälle unetus. Longin sihitult mööda tühje Tallinna tänavaid. See on väsitav. Reaalsus seguneb luulude ja hallutsinatsioonidega ning mulle pakuvad seltsi nurkade taga hiilivad hüpiknukusarnased elukad. Mu peas on järjepidev filmitsükkel, kus korduvad ikka ja jälle samad õudusfilmiklipid. Nägemine moondub ja eksistentsis on rikked, valmis koost lagunema. Pahaloomuline parasiit sööb mind seestpoolt. Soovin, et saaksin pugeda mugavasse pessa. Just nagu pisike känguru turvalises taskus. Aga ma olen siin kinni. Saan vaevu jalgu liigutada ja tundub, et need vajuvad üha sügavamale pehmesse savisse. Ehk rahustaks öökino mu meelt....või äkki ikka mõtled järele. See on Kesköö hullus, linna kõige häirivam underground-filmide linastus!