Selle kasseti lühifilmides pole tants pelgalt jadasse seatud liikumine, tants ilmub vajadusest väljendada midagi, mille jaoks kuluks sõnu liiga palju, mille jaoks sõnu enam ei ole, mille jaoks sõnu pole kunagi olnudki. Vaba tantsuline väljendus trotsib tühjust, tolmu, jäika keskkonda, enese ja teise piirjooni – ta ei istu vagusi, vaid sirutab end silmapiiri suunas. Rõõm vallandub rütmides ja veidrustes; napilt mööda vihisevas köies väljendub usaldus; koos olla – see tähendab riskida; õrnusest saab imestus, naer, rahutus, õudus. Need filmid mitte ei kaunista tegelikkust, vaid suhestuvad, sünteesivad, torgivad, võrgutavad ja osutavad vastupanu.