Shorts @ PÖFF 2020
Late Night Love: Iha jõud
Uudis

Teiste inimeste iha, selle erinevad vormid, maitsed ja lõhnad, on inimesi alati ahvatlenud, kutsunud vaatama ja uudistama, isegi kui seda ei tehta avalikult, vaid ettevaatlikult magamistoa akna kardinate vahelt piiludes või hämaras kinosaalis istudes.

PÖFFi lühifilmide programm „Late Night Love“ on just niisugune ohutult kauguselt piidlemine. Teatud distants on ilmselt vajalik, sest programmi teema – armastus, aga täpsemalt iha – avaneb valitud filmides sageli üsna vägivaldsetes varjundites. Ihal on jõud inimest muuta, ennast ülendada, ent ühtviisi ka hävitada, evides midagi, mida inimesed vaistlikult pelgavad.

Meie poliitilises kliimas on ehk mõistetav, miks filmitegijate töödes tõuseb korduva teemana üles hirm kontrollimatu või ühiskondlikult mitteaktsepteeritud seksuaalse iha vastu. Kõige fantastilisemalt ja ühtlasi humoorikalt nähtub see joonisfilmides „Little Miss Fate“ (Joder von Rotz), „Farce“ (Robin Jensen) ja „Crazy“ (Inari Sirola).

„Little Miss Fate“ heidab pilgu maailma, milles Saatuse Sõrmed õigeid kange tõmmates („Surm“, „Armastus“, „Õnn“) inimeste elukäiku timmivad. Kui süsteemile pääseb ligi Little Miss Fate, kes loodab armastuse nuppe vajutades päästa ühe õnnetusehunniku elu, vallandab ta hoopiski kontrollimatu, kõike allaneelava ihakoletise. Korra ja kaose binaarsel teljel asetub iha kindlalt kaose poolele.

Iha ja piiritu aplus on samuti kesksed teemad joonisfilmis „Farce“, mis tahtmatult meenutab Peter Greenaway 1989. aasta meistriteost „Kokk, varas, tema naine ja tolle armuke“. Eesti keeles sarnaselt kõlavad sõnad „iha“ ja „liha“ on ka siin põimunud: kiskjalik liha söömine ja kiskjalik seksuaalne iha on otsekui ühe mündi kaks poolt.

Ihaga seotud hirmudest kõneleb Inari Sirola joonisfilm „Crazy“, mis käsitleb ebatavaliste seksuaalsete ihadega kaasnevat häbitunnet. Absurdne lühifilm annab tihedalt pakituna edasi ühe naise totaalse hirmu olla paljastatud, naeruvääristatud, tõrjutud – ühesõnaga imelik. Iha väljendamine on alati risk, eriti kui sa oled naine. Toimida vastupidiselt vaikivatele, aga üldaktsepteeritud normidele hõlmab endas ohtu, isegi siis kui see pole ratsionaalne, nagu nähtub Cecile Rousset’ lühifilmis „Fall in Love – Berlin“.

Vahel tasub risk aga end ära ning sel juhul võib iha olla transformeeriv. Kõige paremini väljendab seda mõtet lühifilm „Alive“ (Jimmy Olsson), milles näeme iha positiivset mõju lisavajadusega Victoria elus selleks, et iseseisvuda ja kehtestada oma vajadusi. Iha on põhivajadus nagu armastuski. „Gabriel“ (Pierfrancesco Artini) näib alguses liikuvat samal mõttelisel rajal: lesestunud Agatha, keda õrritab noor naabrimees Gabriel, igatseb olla puudutatud. Kuid selmet otsida kontakti teise inimesega – mis oleks ju riskantne -, otsib Agatha lähedust tehnoloogiast, mis aga ei anna talle niisugust eneseülendust, nagu ta lootis. Agatha lugu on seetõttu kardinaalselt erinev Victoria omast.

Joonisfilmide puhul tõuseb iga autori puhul esile omanäoline käekiri ja ootamatud visuaalsed lahendused – kindlasti tasub neid filme näha pelgalt värvi ja vormi mängu nautimiseks. PÖFFi „Late Night Love“ on seega kindlasti ühelt poolt meeleline kogemus, ent lisaks fantastilisele ja kergemeelsele leiame eest ka valusad teemad, mida tänapäeval, mil maailm kolib üha enam reaalsusest virtuaalsusse, on eriti oluline märgata.

Mirt Kruusmaa

Late Night Love veebikinos