Rao Heidmets – dihhotoomia murendaja
Eesti sürrealistlikul luuletajal Andres Ehinil on kusagil read: „Tuule sees on teine tuul / mis puhub esimesele vastu / otsekui läbi nähtamatu pasuna.” Need käivad mõneti ka Rao Heidmetsa animaloomingu kohta. Vastastikused tuuled, mis Heidmetsa töödes näivat üheaaegselt puhuvat tulenevad ehk sellest, et nukuanima tegijana mõtleb Heidmets plastilis-ruumiliselt, ent oma filmides otsib vastuseid küsimustele, millel üksjagu kõrge abstraktsiooni aste. Peamiselt näib teda huvitavat argitunnetuse suurimaid lõkse - dihhotoomne maailmapilt. Eesti animale omase erksa absurditajuga õnnestub Heidmetsal vahel tegelikkust niivõrd teravapilguliselt mudeldada, et sünnivad suure üldistusega ajakriitilised teosed nagu „Papa Carlo teater“ (1988) või „Kaasasasündinud kohustused„ (2008). Oma pikal animarännakul on ta veendunud sürrealistina meile tüütut dihhotoomiat järjekindlalt murendanud. Au talle!