Sadamas põrkavad kokku kaks laeva, plahvatus purustab linna ja üks meremeestest paiskub õhku. Kaose kohal taeva poole tõustes ja tundmatusse kihutades tunneb ta, kuidas kõrvades vilistab, süda peksab ning sees keerab. Selles suurepärases mõtiskluses olemise hapruse ja imelisuse üle on omavahel julgelt põimitud komöödia, põnevus ja filosoofia.

Isa ja poeg hüppavad iga päev langevarjuga alla nende kaljuserval asuvast pead pööritama panevast külmhoonest, et jõuda kaugesse külakesse isetehtud jääd müüma.

Film asetab rambivalgusse tegelased, kes videomängus tavaliselt tagaplaanile jäävad – NPCd (Non Playable Characters). Need on statistid, kelle ülesandeks on digitaalset maailma asustades panna see mõjuma reaalsena. Pesunaise, talipoisi, kojamehe ja puusepa tegemisi jälgitakse ülima põhjalikkusega. Nad on kui Sisyphose masinad, kelle töörutiin, tegevusmustrid ning ka vead ja tõrked kujutavad tõetruud kapitalistliku masinavärgi analoogi.

Tagurpidi salto on ohtlik. Seda tehes võib murda kaela, prantsatada selili või kukkuda randmetele. Miski eelmainituist pole tore, seega teeb minu avatar just seda trikki. Ta harjutab 6-tuumalise protsessoriga arvuti abil. Protsessor ei ole kõige uuem, kuid arvutab siiski kuus pööret ühe iteratsiooni kohta. Üks kordus kestab ühe minuti, see teeb 360 saltot tunnis ja 8640 tükki päevas. Ma ise ei suudaks mingil moel nii palju saltosid teha.

Katkise perekonna õhtusöögi ajal peavad rõhutud ning rõhujad võimu nimel maha koletu tulemuseni viiva lahingu.