Kuidas liikuda ideaalsest perekonnast maailma lõpuni? Selle aasta võistluse lühianimafilmid näitavad värske pilguga (ja prillidega) meie maailma nii väikeses kui ka suures perspektiivis. Mõnikord on nad liiga uljad, rääkides maailmalõpu üleelamisest vaid paari minutiga ja mustvalgelt; teinekord on nad liiga naljakad, meenutades meile, et kunst ja ka kunstnikud ise ei ole peidus ilusa sisu taga, vaid nad on lihast ja luust inimesed – ja neil on ellujäämiseks iseend vaja. Uudishimulikud, energilised, keerukad, kuid samastutavad, esteetiliselt mitmekesised, need võivad olla lood täiskasvanuikka jõudmisest, suhetest, sotsiaalsest vastutusest, poliitikast ja demokraatiast või lihtsalt absurd ja ootamatused. Reaalsuse ja abstraktsuse koosmõju on tugev ning rännakul isikliku tõeni (mis ei ole kunagi traditsiooniline) leidub alati arvukaid ebaharilikke, kuid tabavaid juhtumisi. Naudi!

Vassilis Kroustallis