Aafrika troopiline mets. Metsatukas liigub tume kuju. Jahimeeste karjed valjenevad. Tumedas näos säravate silmadega šimpans hingeldab ning sööstab läbi džungli. Hirmunud loom jõuab ilusa koloniaalvillani ja läheb sisse. Jätnud seljataha oma loomuliku keskkonna, on ta tähtsa otsuse ees. Film, mis küsib: kust algab inimlikkus?

Holokaustist pääsenu loeb ette kirja, mille kirjutas tema elu päästnud seale. Koolitüdruk kuuleb seda tunnis ja vajub moondunud unne, kus peab seisma silmitsi identiteediküsimuste, kollektiivse trauma ja inimloomuse ekstreemsustega.

Film tegeleb süvitsi seitsme surmapatu (iha, aplus, ahnus, laiskus, viha, uhkus ja kadedus) ning seitsme püha õpetuse (armastus, austus, tarkus, julgus, tõde, ausus ja alandlikkus) olemusliku vastasseisuga, nagu see avaldub méti rahvusest varaküpse lapse elus. Baby Girli sisemine heitlus on Terril Calderi süngelt kaunis nukufilmis esitatud väga vahetult. Baby Girl on veendunud, et ta on rikutud ja määratud põrgusse, kuid läbinuna Nokomi juhtimisel anishinaabede vaimse teekonna, saab ta tagasi jõu ja eneseuhkuse, mis aitavad tal terveneda. Cadleri suurepärane saavutus seab meid silmitsi hirmuäratavalt tuttava, koloniaalpärandist mõjutatud, kuid siiski lootusrikka maailmaga.

Fatu jaoks on lihtsad tegevused, nagu poes käimine, sama närvesöövad kui ekspeditsioon kuule, sest esimest korda elus on noormees avalikkuse ees meigituna.

Kuumal augusti pärastlõunal koguneb perekond laua äärde, mäletamaks onu Botãod, koloniaalsõda ja tema emigreerumist Prantsusmaale, kus ta elas, töötades 30 aastat prügivedajana. Ristuvad mälestused jutustavad huumori ja fantaasia kaudu loo mehest, kes elas rasket elu. Näiteks lugu sellest, kui ta naasis Belmontesse ning autotäis prügi osutus tõeliseks aardeks.