Filmi autor kasutab koopiamasinat, et kulutada fotosid ja videoid isiklikust arhiivist, viies vaataja seeläbi rännakule läbi hääbuvate mälestuste. Mälu on ebausaldusväärne reproduktsioon - see on koopia koopiast.

Oleks sobilik väita, et oleme Euroopas silmitsi „enneolematute aegadega”, kuid samas ei vastaks see tõele.

Vene Föderatsioon on rünnanud iseseisvat Ukrainat ja sellega kogu Euroopa tasakaalu paigast löönud. Uudised on täis lugusid sõjast, mis ei puuduta vaid sõdureid lahinguväljal, vaid ka rahvusvahelisi organisatsioone, riigijuhte, päästetöötajaid ning vabatahtlikke. Kuid kõige pisemad sõja osalised on tihtipeale lapsed. Need kõige väiksemad pusletükid ei mõista veel kogu tervikut, millesse nad kuuluvad. Nemad tajuvad vaid põgusaid hetki täis teadmatust ja kurbust, kuid tihtipeale ka rõõmu.

Järgides Soome poole suunduvat bussitäit Ukraina põgenikke, üritab see film anda edasi, mis nende laste peas toimub.

Lapsepõlvesõbrad Pääsu, Atko ja Virge proovivad meelde tuletada, millal nad viimati kõik koos olid. Selgub, et igaüks neist mäletab erinevalt. Püüd meenutada viib nad visuaalselt sürreaalsele rännakule mälestuste radadel. Ent mitte kõik neist ei jää seejuures ausaks.

Varjutus tekib siis, kui kolm taevakeha joonduvad. Oma eksistentsi ja otsingute käigus joondame end teiste narratiividega ning see joondumine loob varjutuse. Poeetiline rännak iseenda olemuse otsinguisse, kus meie sise- ja välimaailmast saab üks. Tantsufilm, mis kujutab kirglikku soovi uurida iseenda identiteeti ühiskonnast sõltumatult. Tegelased seavad tegelikkuse kahtluse alla ja võtavad meid kaasa iseenda otsinguile. Kas me oleme tegelikult need, kelleks oleme loodud? Kas selline asi nagu "tõeline mina" on üldse olemas?

Igapäevaelu ja majapidamistööde kaudu pärandab ema suguvõsa oskusi oma tütrele.

Kasvasin Eesti rabametsas, mille nimi on Kõverdama. Praegu plaanib kaevandusfirma Kõverdama metsa maha võtta, et laiendada turba kaevandamist aiandusmuldade tootmiseks. Film koosneb katkistest ja ebatäielikest 3D-skannidest Kõverdama elustikust. Need jutustavad loo paigase sellisena, nagu see kunagi oli, ja mis sellest saab. Linateoses hõljuvad puude kummitused hävitatud maastike kohal, lilled kasvavad läbistatud kohtades, mälestused hiilivad katkises maailmas. On selge, et metsa ei saa teisendada numbriteks ja piltideks, paariks liigiks või resurssideks. Kui see hävitatakse, jääb see ikkagi kummitama.

Sügaval Eestimaa metsas elab üksinduses üks vana naine. Tema vanemad olid läinud sinna selleks, et kasvatada ja harida oma laps nagu kord ja kohus. Nemad kõik on juba ammu surnud. Vana naine peab oma talu, kuni ühel päeval variseb tema maailm eksinud võõra sissetungi tõttu peaaegu kokku.