Viimase kahe aasta jooksul nähtud tantsufilmide põhjal julgen väita, et liigagi tihti puudub tantsufilmide autoritel filmi kui meediumi tunnetus: tants on, aga filmi pole. Unustatakse, et aeg, ruum, karakter ja kõik muu, mis tegelasi ümbritseb ja neid loob, toimib teisiti kui lavaruumis.

Teine väga suur kitsaskoht on koreograafia kohmakas integreerimine filmimaailma, mille tõttu jääb tantsukeel filmis põhjendamatuks ja ebakommunikatiivseks; neil puhkudel ei ütle tants midagi ning segaseks jääb, miks keha üldse nõnda liigub.

Sel aastal valikusse jõudnud filmide puhul on autorid žanri keerukusele vaatamata loonud terviklikud maailmad ning tants (mõnel puhul liikumine laiemalt) on nende maailmade orgaaniline osa. Käesolevad filmid on heaks näiteks kuidas ruum ja tantsiv keha moodustavad väljendusrikka terviku, mille läbi tekib avar ja mahuline maailm.

Arolin Raudva

koreograaf-tantsija

tantsufilmide programmikoostaja