2024. aasta lühifilmi võistlusprogramm haarab kõikidel lühifilmi kohta käivatel iganenud klišeedel kraest ja lohistab nad kino taha, et neile seal korralikult säru teha. Lühifilm ei ole vaid nende pärusmaa, kes n-ö pärisfilmi jaoks kätt harjutavad. Kindlasti pole see ka sisutu stiilile orienteeritud näpuharjutus. Parimad lühifilmid pulbitsevad energiast ning leidlikkusest ja loomingulisusest, mida enamasti ei piira isegi kommertsi ahelad. Lühifilm võib hooletult silma tehes ning tavasid eirates rääkida kümne minutiga maailmast ja inimesest sama palju kui enamik mängufilme kahe tunniga. Selle aasta võistlusprogrammis leidub provokatiivsete uustulnukate kõrval juba tuntud nimesid, kelle tööd tõestavad, et komme liikuda lühifilmi juurest täispika mängufilmi juurde pole kivisse raiutud. Eri žanrites käsitletakse nii igikestvaid kui ka päevakohaseid teemasid – armastus, surm, sõda, emadus, seks ja palju muud, mis eluga kaasas käib. Ometi on iga film tõeliselt omanäoline, demonstreerides seega mitte ainult kinokunsti maagiat, vaid ka lühifilmi kui meediumi geniaalsust.

Animatsioon on muutumise kunst ja ka selle aasta anima võistlusprogrammi lühifilmides saab isiklikust ja tuttavast taas midagi universaalset ja ettearvamatut. Animatsioonis julgetakse üha enam omavahel kombineerida eri stiile ja teemasid, näiteks saab isiklikust perealbumist eksperimentaalne mälu jälg või tuleb juttu ületurismist pooleldi päris, pooleldi fantastilises merekeskkonnas. Aega ja ruumi tajutakse animatsioonis teistmoodi, nagu tõestavad ka paljud selle võistlusprogrammi eksperimentaalsed filmid. Seejuures ei jäeta siiski tähelepanuta ka aktuaalseid, uudistekanaleid vallutanud tõsiseid teemasid. Kõigile tuttavaid teemasid, nagu suhted ja perekond, vaadeldakse põhjalikult läbi kõverpeegli. Nii mõneski võistlusprogrammi animatsioonis keskendutakse tööalasele ekspluateerimisele. Olgu sisu edasi andmiseks valitud 2D või 3D, nukud või sootuks mõni muu tehnika, pärast neid filme ei vaata enam mitte keegi maailma sama pilguga.

Selleaastane New Talents lühifilmi võistlusprogramm tutvustab silmapaistvaid noori filmikunstnikke, kes käsitlevad hämmastava siirusega inimsuhteid, lahkuminekut, kaotusvalu ja lunastust. Need uued tegijad otsivad ahaa-momenti, pannes katkiste elude tükkidest kokku sidusa terviku. Olgu tegemist iseenda haavatavuse tunnistamisega, esimese armastuse keeristormiga või nostalgiaga millegi järele, mida kaotades kogu õhk su kopsudest välja löödi – kõik need lühifilmid kätkevad endas tooreid tundeid, mis elu üldse elamisväärseks muudavad. Omapäraste stiilivõtete abil jutustavad need filmid sügavalt inimlikke lugusid, mille tegelased otsivad elule tähendust ja kuuluvustunnet, pakkudes vaatajale ehedaid ja südamlikke hetki.

Tänapäeval peetakse piire ülioluliseks. Öeldakse, et piirid tuleb seada oma huvide kaitseks, need aitavad ebameeldivusi vältida ja loovad ruumi, mille kaudu maailma mõista. Paraku võivad piirid meid ka tagasi hoida. New Talents anima võistlusprogrammi valitud filmides on kasutatud animatsiooni piiramatuid võimalusi, et tuua esile ja ületada piirid loomise ja hävitamise, konkreetse ja abstraktse, mineviku ja oleviku ning ka inimeste vahel. Mitmes filmis on fookusesse võetud vanema ja lapse vahelised piirid. Kas vanemad mõistavad laste soovi õitsele puhkeda? Kas nad saavad lasteta hakkama? Kas nad suudavad lõpetada liialt pingul patside punumise? Teised filmid keskenduvad kehadele. Neile templitele, vanglatele ja kestadele, mis loovad inimese ja maailma vahele piiri, millest me ometi sageli üle astume. Piir reaalse ja ebareaalse vahel kaob, ruumid lagunevad ja moodustuvad uuesti, mälestused põimuvad ja maha maetud soovid kistakse pinnale nagu porgandid.

Seekordset lasteanima võistlusprogrammi iseloomustavad lood päriselust, mis puudutavad meist igaüht. Oleme me siis jäänud lõksu oma telefoni ja kaotanud seejuures kontakti pärismaailmaga või otsime tähelepanu oma kõige lähedasematelt või elame koos inimestega, kes vajavad veidi teistmoodi hoolt ja armastust. Olulist rolli mängib ka loodus. Loodusega kooskõlas elamine ja looduse hoidmine. Isegi kui olukord on keeruline, ei tohi kaotada lootust. Kuid selle kõige juures ei puudu humoorikas võtmes pere-, looma- ja fantaasialood puhkusest, sõprusest ja tunnetest. Saab nii mõelda, naerda kui ka põnevaid visuaalmaailmu kogeda.

Aastal, mil eesti lühifilmid on rahvusvahelisel areenil küllaltki suurt tähelepanu äratanud, on mõistetav, et tänavune rahvuslik võistlusprogramm on nii-öelda ääreni täis. Tehtud valik peegeldab filmitegijate piiritut andekust ja meisterlikkust. Neis filmides jutustatakse eestlastele ainuomasest vaimulaadist lähtudes lugusid, mis suudavad kõnetada inimesi kõikjal maailmas. Nagu ikka on paljude filmide autorid Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi üliõpilased, kelle seast mitu režissööri polegi Eestist pärit. Ka nende filmides on tugevalt esindatud eespool mainitud eestlaslik vaimulaad, ent samas näitab see häälte paljusus nii Eesti enda kui ka jutustatavate lugude mitmekülgsust. Mängu- ja dokumentaalfilmid on hästi esindatud ning suure hulga Eesti animatsioonide puhul on märgata, kuidas maailmas laiemalt tuntud eestlaslik traditsioon uueneb: juba tuttavad loojad annavad teatepulga üle uutele, suurepärastele tegijatele, kellest paljud on Eesti Kunstiakadeemia tudengid.

Mässumeelsed lühifilmid, mis uurivad loovust läbi julge, eksperimentaalse ja tihti sürrealistliku vaatenurga.

Doc@Shorts kutsub teid kaasa teekonnale, mis käsitleb mitmekesise loovuse, vastupidavuse ning isiksuste muutuvat maailma. Programmi kuulub kolm kassetti, mis süübivad kunsti, identiteedi ja kogukonna vahelistesse seostesse ning näitab, kuidas indiviidide lood kajavad juuretasandilt kaugemale, kui arvatagi oskame. Olgu see siis seotud kudujate rütmilise aga peene käsitöötraditsiooniga, mis sulandub vaevata merega seotud müstikasse, või hoopis muusikateosega, mis maeti – unikaalse eksperimendi korras – maha. Kas me saame üldse teada, mis loodus sellele teosele on omalt poolt lisanud? Näeme ka haaravaid kogukonnalugusid: väike Chicago äärelinn koondub päästma armastatud elaniku kodu, lisaks avaneb meie ees ka ühe Berliini metroojuhi salajane elu sealses betoondžunglis. Samas kutsuvad Animadokid meid teisele poole aega, kus sulanduvad omavahel kirjutatud lood ja metafoorilised tähendused. Kogeme üksikvangistuse isolatsiooni ning hingame samas rütmis kolimise nostalgilise kogemusega. Dokumentaalfilmid annavad meile võimaluse olla kõrvaltvaataja, kuid siiski kogeda ka emotsioonide vikerkaart, mida illustreerivad isiklik areng, pärand, lootus ja loovus.

Shortsi panoraam heidab lühikogumikega valgust maailma hetkeolukorrale, pakkudes vaatajale äratundmisrõõmu, väljakutseid ning inspiratsiooni.

Järjekindlalt sama raja tallamine ei vea mõnikord välja. Lühivormide mängumaalt leiab kavalat žanrikino, lummavat tantsufilmi ja uusi, inspireerivaid vaatepunkte meie maailmale. Alternatiivid on julge ja pretensioonitu avastusrõõm sellest, kui kaugele ja madalale, sügavale ja pööraseks me suudame minna.

Legendaarsest „Öökino" programmist, mis annab unistele särtsu ja unetutele kosutust, leiab „Vitamiinilaksu” komöödiaid, lühikesi õuduslugusid HÕFFilt ning palju-palju hullumeelsust.