Sel aastal pöörab PÖFF pilgu Araabia poole nii suur- kui väikevormides. Lisaks 14 täispikale mängufilmile PÖFFi eriprogrammis, saab PÖFF Shortsi raames näha ka 7 animatsiooni aastatest 2012-2018.

Kuigi stilistika, valitud tehnikate või loojutustamisviiside poolest on raske mingeid ühisnimetajaid välja tuua, torkab silma režissööride vastutus oma teoste ja publiku ees. Animafilmide loomine on üks aktivismi vorm – iga valikusse jõudnud film kõnetab omal moel mõnd ühiskondlikku, politiilist või globaalset probleemi.

“Lained ’98” võitis 2015. aastal lühifilmi Kuldse Palmioksa. Foto: kaader filmist

Mohamad HouHou „Jaanalinnupoliitika” (Ostrich Politic, Liibanon/Prantsusmaa 2018) on värskeim film programmis ja on sel aastal jõudnud ka lühianimafilmide Oscari valikusse. Tehniliselt laitmatus 3D tehnikas ja vaimuka stilisatsiooniga lühifilm jutustab allegoorilise loo jaanalindude ühiskonnast, mis kõigub muutuste ja stabiilsuse, probleemide eitamise ja nendega silmitsi seismise vahel. Kontsentreeritud vormis jookseb filmist läbi enamus teemasid, mis tänapäeva maailmas kõnekad võiksid olla – kliimamuutused, valelikud poliitikud, stressirohke argielu, kunstlike stimulaatorite kuritarvitamine, libauudised, jne. Kena pildikeelt saadab sugestiivne proosapoeem. „Jaanalinnupoliitika” näol on tegu krõlovoliku valmiga nii vormilt kui ambitsioonidelt.

Lummava pildikeelega on Alaeddin Abou Taleb’i „Diasporaa” (Diaspora, Tuneesia 2015), mis oma detailirohkuse, suurepärase atmosfääriloome ja tundliku fookusega maksimaliseerib nukufilmi võimalusi. Pisut kafkalik keskkond, kus näeme pimedat meest ratastoolis kassikangast mängimas, ümber hõljumas viltustest päikesekiirtest valgustatud tolmukübemed ja seinal irvitamas krokodillitopis, teeb peategelase valitud sisepaguluse nähtavaks maagilise realismi võtmes.

Programmi poliitilisemad filmid on „Suleima” (Süüria, 2014) ja „L´Mrayet” (Tuneesia, 2012). Neist esimene on biograafiline dokumentaal ühe süüria naise poliitilise teadvuse tärkamisest ja kasvamisest. Pildiliselt on tegu justkui graafilise romaaniga, millele animatsiooni rütm ja liikumine elu annab. „L´Mrayet” räägib samuti ühe kangelase ärkamisest totalitaarses ühiskonnas, kuid teeb seda orwelliliku düstoopia võtmes, kus tulevikku kirjutav ametnik mõistab ühel päeval oma sõnade tühisust.

Laste perspektiivi on valinud Ahmad Saled — „Minu teine silm” (My Second Eye, Liibanon 2016) — , kes loob nukufilmitehnikas muinasjutulise maailma, mis uurib ema ja poegade, muusika ja igapäevaelu suhteid. Pisut „Väikest printsi” meenutavate metafooride kaudu (lill kui side koha ja inimestega) avatakse kodu tähendust pidetus maailmas. Laste fookus on ilul, nad igatsevad soetada imelist pilli ja koguvad selleks vanametalli, aimamata, et kurikaval metall võib ka tappa. Sarnase traagilisuse ja kujundlikkuse suhtega on ka Samer Ajouri „Poiss ja meri” (Boy and the Sea, Süüria/Liibanon 2016), kelle film tõukub Türgi rannale uhutud Süüria lapse Elani loost.

PÖFF Shortsi Araabia fookus pakub põgusa, kuid mitmekesise ülevaate selle piirkonna animatsiooni, mis võiks utsitada vaatajat lisa otsima ja tundma huvi nii Araabia animatsiooni kui ühiskondlike arengute vastu.

Kasseti „Araabia fookus: animatsioon” treiler: