Shorts @ PÖFF 2021
Darja Popolitova: kes ei teeks oma sünnipäeval selfit?
Uudis
Päevatoimetaja

Alates 2018. aastast alates on andnud PÖFF Shorts oma hundi lõuendina üle kodumaisetele kunstnikele, et kinni püüda seda, mis parasjagu õhus.

Tänavuse aasta festivali identiteedi autoriks on Sillamäel sündinud ja Tallinnas tegutsev (ehte)kunstnik Darja Popolitova.

Darja kasutab oma töödes ehteid, digitaalseid tehnikaid ning videot. Tema loomingut on kogutud mitmesse muuseumisse (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Arnhem Muuseum) ning ta on osalenud näitustel New Yorgis, Oslos, Barcelonas ja mujal. Darjat on tunnustatud Eesti Kultuurkapital (2020), Kultuuriministeerium ja Adamson-Ericu (2018) preemiate ja stipendiumitega. 2015. aastal pälvis ta Noor Ehe stipendiumi.

Mis on tänavuse hundinäo taga?
Lähtusin tänavu 25-aastaseks saanud PÖFF festivali aastapäevast. Mulle meeldib oma kunstis kasutada internetist pärit elemente. Paigutasingi postrisse Facebooki meenutavaid märke — nuppe tuleneva sünnipäeva kohta.

darja-popolitova-eestikunstnik-pöffshorts-kinofestival-ehtekunstnik-plakat.jpg

Pulmasümboolikas tähendab 25 aastat abielu hõbeda materjali. Mulle tundub, et on suhteliselt kurioosne, et see materjal kajastub ka mu enda tegevuses, ehtekunstis. Seetõttu on hundi tekstuur hõbedane. Lisaks moonutasin hundi esialgset pilti. Tema nägu on kujutatud nii, nagu teeks ta selfie’t – ebaproportsionaalselt suure ninaga – nii, nagu väikese fookuskaugusega kaamera pildistaks. Kes ei teeks oma sünnipäeval selfie’t? Nii et minu plakat on hübriid, mis koosneb nii minu kunstilistest mõjudest kui ka festivalist, millel on juubel.

Mis on pikim film, mida Sa näinud oled?
Kunagi ammu „Katusekino“ raames Viru Keskuse katusel vaatasin “Tuulest viidud”. See oli minu jaoks natuke piinamine, kuna see oli nii pikk ja mul oli suur soov magada. Hakkan praegu mõtlema, et ilmselt meeldib mulle selline kunst, mis on kiire ja terav nagu meem.

Kas Sul on mõni lemmik lühifilm või animatsioon?
Oma doktoriõpingute raames EKAs uurin „haptilist visuaalsust“ mis tähendab audiovisuaalse pildi võimalust tekitada vaatajas sensoorset tunnet. Näiteks makro, bluri või taktiilsete materjalide esitlemise kaudu. Seda on palju Jan Švankmajeri sürrealistlikus animatsioonis. Olen ta loomingut uurinud ja saan tema filmide vaatamisest naudingut.

Mida ootad selle aasta festivalilt?
Midagi lühikest, taktiilset, teravat ja nüüdisaegselt sarkastilist.

Darja Popolitova töid ja tegemisi saab jälgida Instagramis.