Helgi Saldo, kodanikunimega Heinrich Sepa kokku pandud kvääride lühifilmikassetide esimene osa keskendub küsimustele mehelikkuse piiridest, teise kasseti keskmes on naiselikkuse piirid tõsielulistes lugudes.

Kriitik Rebeka Põldsam ( Feministeerium ) soovitab mõlemat.

Mehi mürgitav mehelikkusemüüt
Kväärikassett 1. Masc for Masc / Mehed ei nuta

Filmi “Cosmopolitan” küsimuseks on see, kas mustanahaline, pealtnäha mujalt pärit mees on ikka sobiv geiklubi klient või võivad Iisraelis ainult valged ja araabia päritolu mehed käia klubis käia. Aga “Itziku sidumine” kujutab vanapoisist hassiidijuuti, kes unistab allumisest BDSM domile — kas see on pigem tavaline unistus või peaks sellised religiooni ja ihade kombinatsioonid täiesti maha vaikima? Mida tähendab lihtsalt huvi pärast suudelda endaga samast soost sõpra, keda oled tund-nud 10–15 aastat? Filmi “Kahtluse alla panek” (“Query”) tegelased on kimbatuses, kas sõbraga suudlemine teeb neist geid? Mis siis kui see meeldib rohkem kui miski muu? Mis saab nende sõprusest, kui teisele ei meeldi? Kas sõbraga suudlemise proovimine ja sellega rahu leidmine on tõendiks, et ma pole homofoob?

Kasseti üks kõhedamaid filme, Venemaa äärelinna kujutav “Fanaatikud”, püstitab küsimuse, mida tähendab mehele ihaldada mehi kultuuriruumis, kus vägivaldne homofoobia on elunorm, millest puutumatuks jäämine näib võimalik vaid vägivallatsedes kõigi marginaliseeritud gruppidega. Kas-seti vaadanuna jäin üle pika aja pikemalt mõtlema, kui palju on sugu üldse püksis ja kui palju määravad soolist enesekuvandit ja väljendust suhted perekonna ja sõpradega, kes kas toetavad või takistavad vaba eneseväljendust, või avalikus ruumis toimuvad protsessid, olgu siis poliitikute kius vähemuste vastu.

Selle kasseti režissöörid on enamjaolt noored naised ja soolisuse vahealadel kõndijad. Filmid on USAst, Venemaalt, Iisraelist ja Argentiinast, fantaasiamaailmast ja tegelikkusest, kus mehelikkuse kultuurid on mõnes aspektis Eestis levinutest erinevad, teises jällegi paremini ära tuntavad kui kodumaised produktsioonid.

Eneseotsingute vaev
Kväärikassett 2. Femme Like You/ Maasikavahust

Esimese filmi, “Pantrid” peategelasteks on kaks eneseavastamise konarlikul teel kõndivat 13aas-tast tüdrukut, kelle vaheline lähedus on korraga ebakonventsionaalsne ja tavaline. Kuigi tüdrukuid ja naisi, kehasid ja iseloome on erinevaid, ei jäeta kellelegi selgeks tegemata, kui nad normidesse ei sobitu. Võib-olla on normaalsus hoopis olla põgenev pruut, kelle arhetüübiga mängib film “Olla kaks”?

Prantsusmaa kolkaküla dragi-kultuuri ja jõmliku räpikultuuri konflikti kujutav “Ilupoisid” viib kväärikultuuri harjumuspärasest suurlinna melust välja, kus lõpuks jääb ikkagi peale suure-jooneline linnakultuur või vahest on campilik dragi-kultuur maakohas mõneti omasemgi, kus tihti esinevad rahvalikud süldibändid?

Filmis “Tunked” vaatab hilisteismeline transsooline noormees peeglisse ja küsib oma kallimalt, kas ta võiks olla natukene rohkem gei, kuna ta on ise gei ja näeb juba täiesti tavalise mehe moodi välja. Selline olukord on Eestis võimatu, sest soolise ülemineku protsess ei saaks nii kaugel olla eriti palju enne 20aastaseks saamist. Aga küsimus, kuidas näha välja natukene vähem heteronor-matiivsena, kuidas olla see, kes ma olen, sobib kindlasti seltskondliku vestluse arendamiseks.

Kväärikassetid lõppevad looga Uus-Meremaalt, kus maoori transseksuaalne drag queen, nagu filmi autor Mika X teda kirjeldab, veedab pärast argist vägivalda armunute öö endise rugby-ässaga kirevas kõikide võimaluste maailmas.

Sellel kassetil on filme transsoolistelt ja cis-soolistelt, heterotelt ja homoseksuaalsetelt, valge- ja pruuni- ning musta nahavärviga tegijatelt, on animatsiooni, tõsielu ja fiktsiooni ristumisi — kirjusust, mida võib kohata vaid kinolinal ja sedagi harva.

Filmiinfo:
Mehed ei nuta
Maasikavahust

Veebikino:
Mehed ei nuta
Maasikavahust