Võistlusprogrammide eel avaldame Intervjuu lühifilmide programmi juhi Laurence Boyce'iga.

Kui palju filme kandideeris tänavu PÖFF Shortsi võistlusprogrammi, kas tegemist on rekordarvuga?
Sel aastal esitati meile üle 5500 filmi, mis on peaaegu sama palju kui meie rekordilisel eelmisel aastal. On tore näha, et nii paljud inimesed soovivad oma teoseid esitada, kuigi vahel võib nende vaatamine olla meile natuke üle jõu käiv!

Olete lubanud tänavuses lühifilmide programmis pakkuda pöördeliselt uuenduslikku taset. Kuidas võtaksite lühidalt kokku selleaastases valikus valitsevad trendid?
Kuigi kõik filmid peegeldavad meid ümbritsevat maailma, tunduvad lühifilmid sageli vahetumad. Kuna rahastamine ja ettevalmistus tähendavad vahel, et täispika filmi tootmine võib võtta aega, saab lühifilme sageli palju kiiremini filmida ja toota. Seetõttu kajastavad need ajavaimu ning käsitlevad paljusid päevakajalisi teemasid: sõda, hirmu vananemise ees, seksuaalsuse ja identiteedi küsimusi ning muid olulisi valdkondi. Samas puudutavad need muuhulgas ka teemasid, millega inimkond on läbi ajaloo kokku puutunud – armastus, surm ja iha. Arvan, et nende filmide tugevus seisneb selles, et need võimaldavad meil näha erinevaid maailma nurki ja vaatepunkte, ent samal ajal sisaldavad need universaalsust ja ühendavaid jooni, mis näitab, et me polegi nii erinevad, kui arvame.

Milliseid piire purustavad selleaastase programmi lühifilmid?
Piiride purustamine on lühifilmidel juba loomuses – oleme harjunud, et narratiiv kestab kindla aja, kuid loo jutustamine ühe, viie või kahekümne minutiga on omaette oskus ja kunst. Lühifilmis saab teha asju, mida täispikas filmis teha ei saa: saame uurida "väikesi maavärinaid" – neid pisikesi hetki elus, mis toovad kaasa suuri muutusi tulevikus. Saame nalju rääkida, ilma et peaksime 90 minutit puändini ootama. Saame olla eksperimentaalsed, vältida narratiivi ja mängida kujutistega viisil, mis oleks täispikas filmis ehk üle jõu käiv. Kõik need erinevad viisid lugude jutustamiseks ja maailma eri vaatenurkade näitamiseks on tõepoolest radikaalsed.

Kuna lühifilmidega on raskem raha teenida, tehaksegi neid sageli puhtast kunstilisest soovist – võib-olla on see radikaalne mõte tänapäeva kapitalistlikult orienteeritud ühiskonnas.

Lühifilmi võib võrrelda lühimaajooksuga. Millised musklid ja refleksid peavad olema arenenud lühifilmi hindajal?
Kuigi kõik sportlased treenivad enda arendamiseks, paistavad tõelised spordiässad silma loomuliku sära ja kaasasündinud andega, mis teeb nad headeks selles, mida nad teevad. Treening toob üksnes esile nende loomulikud anded. Ma arvan, et heal programmikoostajal on kaasasündinud arusaam sellest, mis teeb filmi heaks ning ta mõistab, mida publik soovib näha, andes samal ajal publikule võimaluse avastada asju, mida nad pole kunagi varem kogenud. Ma usun, et meil on ka arusaam sellest KUIDAS lühifilme kokku panna. Erinevalt täispikkadest filmidest esitatakse lühifilme osana paketist. Nagu DJ-seti tegemisel, teame, kuidas filme omavahel siduda, et need üksteisega kõneleksid, ja et igal filmil oleks parim võimalus särada. Kuid tegelikult: lühifilmi žürii peab armastama seda kunstivormi. Mida me kõik teemegi...