On üldtuntud tõde, et loo mõte selgub alles lõpus, ning nii on ka päriselu draamades. Sündmuse tähendus on midagi, mida me adume alles pärast sündmuse toimumist, siis kui meil on aega reflekteerida toimunu üle. Seega võib koroonateemaline lühifilmiprogramm tekitada kinohuvilises ettevaatlikkust: mida on meil praegu öelda alles toimuva, mitte lõpetatud olukorra kohta?
„Made in Corona“ lühifilmide kassett moodustubki eelkõige meeleolukildudest, mitte konkreetsetest sõnumitest. Meeleolud nagu ärevus, äng, tühjus, läheduse igatsus või hoopiski igatsus olla kuskil mujal, kellegi teisega. See kõik on meile tuttav ja seetõttu lohutav, isegi kui edasiantavad emotsioonid on tumedad. See tuletab meelde, et me ei ole üksi oma neuroosidega. Tuttav on ka raadiost või televiisorist kostuv koroonastatistikat edastav hääl, käte pesemine ja toidukraami desinfitseerimine. See kõik meenutab süngeid aegu, ent üllataval kombel ei mõju see muserdavalt, vaid ühendavalt.
Läbivaks meeleoluks on hullumeelsus, mis iseloomustab nii kodudesse lukustunud inimeste psüühikat kui ka maailmas vallanduvat üldse. Seda temaatikat vaatavad lähemalt lühifilmid nagu „Early ’Tines: A Quarantine Movie“ (Peter Shaheen), „Stockholm Syndrome“ (Ben Marshall) ja „Antivirus“ (Anastasia Sima). Viimane neist on ühtlasi kõige terviklikuma struktuuriga film, mis toob välja, kuidas erakorralised ajad võivad tuua lähemale inimesi, kes tavaolukorras ei pruukinud teineteist mõista.
Teine oluline teema on lähedus, olgu seda siis liiga palju, nagu näeme humoorikalt lühifilmis „Stockholm Syndrome“, või kui me märkame selle puudumist. Olles lahtirebitud oma tavapärasest elurütmist ning omades aega mõelda hindavalt tagasi sellele, millest igapäevaelu ühetaolisuses mööda vaatame, võime avastada, et me ei ole oma seniste eluvalikutega rahul. See on põhiteema lühifilmis „Beer without Alcohol“ (Asoka Handagama), mille peategelane avastab, et tema elu on olnud kerge, aga ühtlasi ilma tõelise armastuseta.
Kõige poeetilisema käsitluse läheduse teemast leiame aga Eesti filmitegija Hõbe Ilusa dokumentaalses lühifilmis „Heart Time“. Poolabstraktsetes kaadrites, mida läbistavad valgusjooned või niidid, kuuleme fragmente telefonikõnedest New Yorgis viibivate tütarde ja nende kaugel elavate vanemate vahel. Vahemaad pole tükk aega olnud nii suured nagu praegu, mil rahvusvaheline liikumine on pea, et seiskunud, ning sillad, mis meid kaugete paikadega ühendavad, on virtuaalsed, ebareaalsed. Seetõttu kõlavad ka telefonikõnede hääled viirastuslikena, ületamatult kaugetena. Ometi suudavad need ilma näota hääled lühikeste repliikide ja pauside najal kanda edasi sõnumeid armastusest ja hoolimisest, igatsusest ja headest soovidest.
„Made in Corona“ kassett ongi eelkõige peegeldus mööduvale ajahetkele, mis peaks olema äratuntav kõigile hoolimata taustast. Koroonakriisi erilisus peitubki selles, et see on globaalne eriolukord – ei tea, kui palju üldse leidub neid, keda kriis üldse pole mõjutanud? Seega, ehkki kassett tabab melanhoolseid noote (kuid mitte ainult!), on üldmulje trööstiv. Äramainimata ei saa ka jätta mõne filmi (olude poolt sunnitud?) tehnoloogiliste vahendite valik: näiteks „Beer without Alcohol“ on filmitud Zoomi rakendusega.
Mirt Kruusmaa
*Made in Corona veebikinos