Shortsi animaprogrammi juhi Vassilis Kroustallisega vestles Andres Mesikepp.

Tänavusele lühifilmide konkursile laekus rekordarv filme. Kas nende kõigi läbivaatamine pakkus rohkem rõõmu või kannatusi?

Kõik taandub ausalt öeldes organiseerimisele. Pead lihtsalt oma meeskonna selliseks juurdekasvuks ette valmistama, mis tähendab, et filmide vaatamine peab toimuma tavapärasest varem või vajadusel tuleb võtta appi lisatööjõudu. Animatsiooni valdkonnas on meil väike, kuid hästi organiseeritud programmimeeskond, kes suudab hõlpsasti tuvastada iga filmi väärtusi ja nõrkusi, nii tehniliselt kui ka lavastuslikult. Loomulikult ei ole heade filmide vaatamine kunagi probleem – ja meile saabus tõesti palju suurepäraseid animatsioonifilme. Probleem seisnes parimate ja nende väheste õnnelike valimises võrdselt heast kogumist; see oli raske otsus.

Millised maailma riigid on oma filmidega lühianimatsiooni võistluskavas esindatud?

Euroopa riikidel on meie konkursil traditsiooniliselt tugev esindatus, alates Prantsusmaast ja Portugalist kuni meie naaberriigi Lätini (konkursil osaleb kaks filmi). Kuna oleme nüüd BAFTA-kvalifikatsiooniga animatsiooni lühifilmide festival, siis kogesime sel aastal Suurbritannia esitiste arvu kasvu – mis tõi kaasa ka rohkem Suurbritannia filme konkursil, peamiselt meie New Talents sektsioonis. Meil on tugev sillapea Aasia riikides; mõned meie endised võitjad pärinevad sealt. Korea ja Hiina on sõltumatu animatsiooni valdkonnas olulised tegijad, nagu ka Jaapan. Olime rõõmsad, et saime sel aastal kaasata kauni tudengifilmi Taist ning esindatud olid ka USA ja Kanada filmid – lisaks üks Ladina-Ameerika lühifilm. Seega oleme sisuliselt endiselt ülemaailmne festival.

Animatsioon on mäng reaalsusega. Millised teemad tõusevad filmiprogrammis esile, kas näeme siin rohkem kohanemist reaalsusega või selle eest põgenemist?

Ma arvan pigem, et see on rohkem seotud reaalsuse enda muutmisega. Näiteks Portugali/Prantsuse film "Percebes" (rež. Alexandra Ramires, Laura Gonçalves) näitab suurekspaisunud turismi ohustatud mereelukate vaatenurgast. Või Ukraina film "Ma surin Irpinis" (rež. Anastasiia Falileieva), mis dokumenteerib Venemaa invasiooni Ukraina tüdruku silme läbi, kes elab koos oma poiss-sõbra ja tema vanematega rünnaku all olevas linnas. Või Soome film "Lillenäitus" (rež. Elli Vuorinen), mis käsitleb allasurutud ihasid ja soolisi rolle läbi rituaalse lilledega mängu aias. Animatsioon ei ole eskapism – vähemalt meie programmis. See on vahend, mis võimaldab liikuda teisele tasandile ning pakkuda emotsionaalset ja informatiivset eneserefleksiooni – ja loodetavasti ka naudingut.

Kas võistlusprogrammis näeb rohkem klassikalises või uuemas, digitaalses tehnikas tehtud filme? Kas on kasutatud ka mõnda täiesti uut tehnikat, mis Teidki üllatab?

2D-animatsioon ja klassikaline kaaderhaaval-tehnika domineerivad indie-animatsioonis. Sellest hoolimata on meil autoreid nagu Eesti režissöörid Priit ja Olga Pärn, kelle uus film "Luna Rossa" proovib liikumise jäädvustamise tehnikaid lisaks 2D-animatsioonile. Oleme märganud ka pinscreen-animatsiooni filmide taassündi, mis on vana (kuid väga töömahukas) animatsioonitehnika, kus nööpnõelu liigutatakse seadmes sisse ja välja, ja mille traditsioon ulatub tagasi Kanadasse ja nende Riiklikku Filminõukogusse. Meie programmis on mitmeid julgelt eksperimentaalseid animatsioonifilme – kõik erinevad ja kõigis on ka helikujundus väga oluline. Mind üllatab animatsioonirežissööride visadus tuua ellu tehniliselt keerulisi projekte, nagu näiteks liivaanimatsioon "Kafka. Armastuses" (rež. Zane Oborenko) ja teised. Animatsioon tähendab sihikindlust.

Kas filmide puhul jäid rohkem silma vormilised otsingud või värsked ideed ja originaalsed narratiivid?

Me paneme tähele nii kunstilisi/tehnilisi omadusi kui ka ideede originaalsust, kuid oluline on terviklik integreeritud tulemus. Üks animatsiooni tegemise väljakutseid on oma kunstiliste, visuaalsete ideede viimine ajapõhisesse keskkonda (isegi kui tegu on eksperimentaalse animatsioonilühifilmiga) ning need filmid siin suudavad seda. Animatsioon on tuntud oma lennukate ideede poolest (eriti komöödias), nii et seda me ootamegi. Samuti on see tuntud oma kunstiliste eksperimentide poolest, ja meil on seda samuti. Kuid nende seos ja vastastikune sõltuvus muudavad need eriliseks – ja väga erinevaks üksteisest. Ja ka see on oluline.

Vassilis Kroustallis on Kreekast pärit filmi- ja animatsiooniprofessionaal ja -teadlane, kes praegu elab Eestis. Ta on PÖFFi lühianimatsioonivõistluse programmeerija ja rahvusvahelise online animatsiooniajakirja Zippy Frames peatoimetaja, mis edendab Euroopa ja sõltumatut animatsiooni kogu maailmas.