Kvääride armulinnukeste kassett “Queer I: Lovebirds” toob ekraanile suhted, mis ei ole kuigi lihtsad. Need filmid ei pretendeeri ka mingisugusele muule moraalsele eeskujule, kui näidata seksuaalsuse väljendusi, tundeid ja olukordi võimalikult täpselt ja mitmeplaaniliselt. Illusioonide värvid on muutunud, inimeseks olemise kultuuri määravad töötingimused ja seadusandlus sama palju kui varem, aga nüüd on portreteeritud nende inimeste lood, kes varem filmimaastikku nii ei huvitanud.

Rumeenia lühifilm “Ionuț ja Călin” (2018) on portree lähisuhte vägivallast, kus ühe paari suhe on lõppenud, kuna intiimsfääris valitseb hirm järgmise ohtliku olukorra ees. Vägivallatseja nõuab tähelepanu ja halastust, ohver peab enesekaitseks püsima kaalutletud, kuid murdub pärast järjekordset rünnakut. Vägivaldne suhe on muster, millest on raske kiirelt väljuda, aga ometi, nagu filmist näha, pole suhte lõpetamisele ka erilisi alternatiive.

“Kabiin” (The Booth, India 2019) on jällegi kujundlik lugu suhtest, mis ei hakkagi kunagi, ei arene kuidagi ning on niisama tühi passimine nagu veeta päev ostukeskuses. Kultuurinormid, majanduslikud tingimused ja seadused määravad inimeste elukaared ja suhtemustrid, mis selles filmis täiesti kiretult välja on mängitud.

“Tema” (They, Suurbritannia 2019) räägib loo Hobbiti, Jake’i ja Anoushi perekonnast, kus vanemad on otsustanud oma last kasvatada sooneutraalselt kuni ta ise oma soolise identiteedi välja valib. Filmi tegemise ajal saab laps aastaseks. Selle aasta jooksul on perekond kohanud nii poleemilist kriitikat ja nõudvat suhtumist lapse bioloogiline sugu kõigile huvilistele teatavaks teha; inimesi, kes arvavad end teadvat, mis soost imik on; ning heldinuid, keda südamest liigutab lapsevanemate julgus ja tarkus last lapsena kasvatada.

“Härra Painaja” (2019). Kaader filmist.
Režissöör Saim Sadiqi “Darling” (Darling, Ameerika Ühendriigid 2019) on lugu emantsipeerunud pakistani trans naisest, kes teab oma parema äraolemise võimalusi ja piiranguid, mis talle ümbritsev majandus- ja kultuurikeskkond on seadnud. Naisesse armunud noormees aga ei saa aru ei kultuuri reeglitest ning valutab südant, et naine läheb teda vähemväärtustavatele kompromissidele, kuigi väärib parimat. Tegu on muide esimese Pakistani filmiga, mis on kunagi linastunud Veneetsia filmifestivalil, kus see võitis ka Orizzonti parima lühifilmi auhinna.

Berlinale Teddy auhinna pälvinud Luca Tóthi joonisfilmis “Härra Painaja” (Mr. Mare, Ungari 2019) kulgeb kõik imelikult. Kodus, kus on hulk taimi, koer ja pornoajakirjad elab mees ja tema seest välja kasvanud väike tegelinski, kes otsib end mehe tähelepanu eest potilillede taga varjates siiski tema lähedust. Kes on see südamest sündinud tegelane, kes meile une ajal kaissu poeb?

“Kaugus meie ja taeva vahel” (The Distance Between Us and the Sky, Kreeka-Prantsusmaa 2019) on viide kultuskirjanik Jean Genet ainsale filmile “Armastuslaul” (1950). Film on flirt flirdiga, filmiajalooga, hea ja kurja piiridega. Valguse, narratiivi ja pildi rütmidega on loodud väike apoteoos ihadele ja fantaasiatele, mis pole küll eksplitsiitselt pornograafilised, aga jätavad ruumi mõelda oma juhuslike kohtumiste üle. “Kaugus meie ja taeva vahel” võitis tänavu Cannes’is parima lühifilmi Kuldse Palmioksa.

Kasseti treiler: